1.september 2013

Ongi kätte jõudnud vabaduse viimased tunnid-sõna otsese mõttes!
Oma plaanidest käisime Jääaja keskuses Saadjärve ääres, oli päris põnev. Siis võtsime suuna Harjumaa Kalaoja Ratsatallu. Tahtsin teha Karlile üllatust, tunniajast maastikusõitu. See läks korda, Karlile meeldis. Sõitsin ise kah, vaffa oli :)
Oleme ka nüüd uue ahju omanikud, teeme tasapisi sissekütmist-loodame et kõik laabub ja ahi töötab laitmatult.
Eile oli Muinastulede töö. Tegime koos terve perega meie õues mõnusa grilliõhtu ja koogisöömise:), poole kümneks läksime Alari ja Karliga randa vaatama, kas on lõkketegijaid kah. Oi, oli küll. Palju lõkkeid,küünlaid vaiksel mereveel, taevalaternaid... Aga kui avastasin, et merevesi oli soe, siis võtsime ruttu riided seljast ja läksime Karliga ujuma. Mõnus oli, vesi oli nii hea soe ja vaikne :) Olin targalt ka rätiku kaasa võtnud. Nii vaffa on vahel pimedas ujumas käia :) Ja kui veab, käime veelgi, septembrikuus kah:)
Homme Karl kooli. Minul esimene tööpäev peale pikka puhkust. Oi kuidas ei taha minna :(, viin Karli kooli,siis lähen võtan oma uue ID kaardi ja siis tööle. Nädalalõpus on juba ülikoolis esimesed loengud ning pühapäval SEB sügismaraton. Läheme Merlega 10 km jooksma. :). Homsest alustan ka oma kaalulangetamisega-puhkuse aeg on mitu kilo juurde tulnud ja ma tunnen ennast väga halvasti. Eriti peale eilset kui Alar minust peale ujumist pilti tegi. Väga kole ja masendustekitav ! Kui paks ma taas olen :( Olen koguaeg edasi lükanud enda korralekutsumist, nüüd on õige aeg!
Ilusat algust meie perele!!Püüan olla tubli ja ikka siia oma mälu turgutamiseks tähtsaimad asjad kirja panna :)

11.august 2013

Miks küll ma ei leia aega, et kasvõi kord kuuski siia midagi kirja panna. Iseenda jaoks. No ei tea.
Igatahes. Kadi ja Andres on nüüdseks abielus. Pulmad möödusid ilusti, kõik läks plaanipäraselt. Ainus pipratera on asjas see, et suhtlemine Leaga on nüüdseks läbi. Mitte ei mõista, mida mina ja Alar halvasti tegime, aga peale Kadi pulmasid meiega enam ei suhelda. Kurb muidugi, ausalt. Kuigi, ma ei saa aru, need polnud minu pulmad, sinna kutsuti vaid need keda noored ise tahtsid, ja kahjuks Alari poolseid inimesi seal ei olnud. Tegelt, peale Lea polegi ju kedagi meiegi elus olnud. Vanemaid ei huvita, kas nende poeg elab või sureb, nind ma andsin südames tõotuse, et kui nemad on andnud vaikimisi sellise soovi, siis seda nad ka saavad. (asja mõte tuleb mulle endale kohe meelde seda lugedes, nii et rohkemat ei olegi vaja selgitada). Aga, selline pisike üllatus on mingi aja pärast veel tulemas, kuid seda ma panen kirja juba mõne kuu pärast.
Olen puhkusel. 22.juulist-2.septembrini on ikka mõnusalt pikk puhkus. Olen saanud kodus koristada, rannas lebotada, ujumas käia,päikest võtta. Tellisin puud ja Merle käis aitas mul suure suure osa ära laduda :), pärast käisime meres ja tegime süüa. Olen saanud  Alari ja Karliga mõnusalt koos aega veeta. Käisime sel nädalal algusega Lõuna-Eestist kuni Pärnuni välja, tagasi Ääsmäe kaudu. Vaffa oli,  kõigepealt otsisime üles koha,kust ma eelmisel aastal mett ostsin. Lõpuks ka leidsime, pererahvas oli laua katnud, kooki ja pirukat ja kohvi pakuti. Kui algselt plaanisin vaid endale mett võtta siis kuna nad olid nii toredad, võtsin Kaisale ka-kokku ostsin siis 8 kolmeliitrist purki mett. Maanteemuuseumis käisime, ööbisime Lusika Turismitalus. Helistasin sinna poole öö ajal ja saime ülimõnusa ööbimispaiga ning isegi kohvi ja hommikusöögi-seda kõike 40 € eest.Väga rahule jäime selle kauni kohaga. Viljandis käisime, lossivaremetes ning järve vaatamas-lahe! Pärnus Jane ja Marguse juures, Jane suvilas-samuti ülivaffa seltskond (Jane vanemad). Loodan et Jane lähipäevil sünnitab :), hiljem läksime Estri suvilasse Jane ja Margusega, käisime jões ujumas, tegime sauna, grillisime-tshillisime, vaffa :)
Järgmisel päeval  käisime Ääsmäelt Marina ja Venda juurest läbi. Marina oli salatit ja kooki teinud, istusime ja sõime kõik koos. Tore oli!
Koju jõudsime neljapäeval kella 9 ajal, kodus oli ka taas väga hea olla :)
Reedel olime niisama mõnusalt, õhtul saunatasime. Karlil vaesekesel oli halb ning keskööl juhtuski see mis pidi, Karl magas ja ärkas oksendamise peale. Vaesekesel oli nii halb ja minul muidugi oi mis okseralli koristada.
Laupäeval oli kätte jõudnud päev võtta osa Narva Energiajooksust. 7 km ajavõtuga. Hakkama sain, olin 521 ja aeg oli 43,57 ja omas vanuseklassis oli 23. Pole paha esimese korra kohta. Igatahes-plaanime Merlega ja Heidiga nüüd Tallinna SEB 10 km jooksma minna. Igaüks lähem hulluks omamoodi onju :))))
Ratsutamisest. On käes aeg mil juba hüppame järjest üle kolme takistuse, galopis teeme volte-oi ma armastan ratsutamist :)
Sügisest alustan Tallinna Ülikoolis õigusteaduse magistriõpinguid. Kaks aastat on vaja pingutada, kuid teen seda kõike meie pere tuleviku nimel.

Täna läks Alar tööle. Sajab, niiske ja vastik ilm. Ja meil ei ole ahju ega pliiti ! Ahi tuuakse ja paigaltatakse kahe nädala pärast,kui Alar koju tuleb. Ja siis ehk saab ka pliidi töösse. Vahepeal on Karli toas remont valmis saanud, meie toas veel natuke kõpitseda-ootan mis Kristel joonistab ja välja mõtleb mulle :) Ja siis suur tuba, kahjuks sellel aastal põrandat enam teha ei jõua, aga tapeedi vahetada,seinad värvida jõuab. Meie ja suures toas on nüüd ka uued aknad ees. Olen kõigega väga rahul :)
Järgmisel nädalalõpul, 18 augustil on Purtse vanaisa 100 aastane sünnipäev,tulevad sugulased ja plaanitud on grillipidu. Mina küpsetan nagu alati. Loodame et ilm on ilus. Võitsin FB samaks õhtuks Maidla Mõisa kontserdipiletid-see toimub väljas ja siis saan seda ikka nautida. Ma veel ei tea, kas lähen Karliga või Merlega, Karl peab otsustama.
Kui Alar tagasi tuleb, on plaanis veel pisike väljasõit teha. Kaks valikut,kas Teletorn ja Lennusadam või siis Haapsalu ja sealt veel edasi, eks siis koos otsustame. No ja siis ongi kõik-puhkus läbi ja algab TÖÖ. Igas mõttes. Kool, töö, trennid - annaks taevas jaksu kevadeni kõik hoolega ära teha :)
Novot,saigi vist enam vähem kõik kirja. Ja ikka-soovin kõigile kogu südamest vaid head ja kordaminekuid :)

27.jaanuar 2013 - muutused meie elus algavad

Nüüd on see aeg kätte jõudmas. Minust on paari kuu pärast ämm saamas - täpsemalt 23.märtsil 2013 aastal.
Laupäeval käisime Kadiga Jõhvis salongis ning käik oli edukas-saime tunni ajaga kõik vajaliku. Kleidi ning valge pealiskasuga üürime, endale jääb sõrmuste padi,kotike, kingad, loor, sukad, sukapael. Ja seda 193 € eest. Ma arvan et võrreldes Tallinna hindadega oli meie saak võrdlemisi odavalt saadud.Kadi tellis ka kutsed ära. Kuna selline asjade osa on aetud, peab mõtlema söögikohale, transpordile.  Leppisime kokku et uurin, kas on võimalik üürida limusiini, sinna mahub oma 10 inimest ning saaks mõnusalt Õnnepaleesse ja söögikohta liikuda. Njh, mõtteid ja kalkulatsioone on teha veel palju. Muidugi ka see,mida mina selga panen:))) Ega ennast ei saa tahaplaanile jätta:)
Muidu-elu nagu ikka. Alar läks täna jälle kaheks nädalaks ära ning naaseb meie pulmapäevaks :), siis läheme koos välja sööma. Jube hea on elada kui kogu pere on kodus. Mugav ka. Karl ei pea bussiga koju tulema koolist, puid ei pea tooma ja kütma ka mitte. Kõik on tehtud kui mina töölt koju jõuan. See nädal läheb nii kiiresti :(
Karliga koos jumaldame ratsutamist. Jesver, kuidas ma hobuseid ja ratsutamist fännan ning kindlasti mitte ei taha ma sellest loobuda. Kui eelmine neljapäev, peale üsna kurnavat tööpäeva  õhtul talli jõudsime, boksi ukse lahti tegin ja oma ratsul kõvasti kaela ümbert kinni võtsin, siis tundsin kuidas rahu ja headuse energia minusse voolas. Õnneks on tallirahvas enamjaos kõik mõnusalt kiiksuga ning seal on hea olla.
Täna puhkan. Järgmine nädal koristan. Huvitav, kuidas meil küll nii palju asju on ning need ära ei mahu kuidagi. Ja et ma ikka ja jälle ennast järjele ei saa sunnitud, et kõik koguaeg korras oleks. Jõuludeks tegin tööle naistele kingiks märkmikud. Neile meeldis. Nüüd Jane küsis, kas ma mingi raha eest teeksin veel neid. Ma mõtlen, et väike lisateenistus kuluks ju ära. Homme püüan Jõhvis käia poes ja vajalikud asjad ära osta, teen mõned märkmikud-sõbrapäev on ju ka tulemas.
Aga praegu - olen niisama :). Eks muutused tulevad meie juurde siis kui õige aeg :)

6.jaanuar 2013

Ja ongi aeg käes tagasi reaalsusesse pöörduda. Kolm nädalat on olnud fantastiline aeg, täpselt nagu puhkus:)
Homsest algab ring jälle otsast peale-kes tööle, kes kooli, trenn ja tavapärased toimetused. Ma ei tea,millest see tuleb,kuid üha rohkem hindad kodusolemise aega omadega. Täna võtan veel hoogu:), lõdvestun. Kodu vajab koristamist,m jõulukaunistuste kokkukorjamine, väiksed kapisortimised, ratsavarustusele peab hakkama samuti kohta otsima, et ära mahuks:) Loen/kuulen üha kuidas mingid viirused inimesi kimbutavad. Olen nii rahul, et me kõik oleme olnud terved. Muidugi, peale selliseid sööminguid on vaja minul samuti palju pingutada et oma endine figuur tagasi saada. Kerge ei saa see olema, aga pean ennast distsiplineerima. Soov on suur. Ja sealt soovi tagant on vaja ka tegutsemise tahtmine üles leida :)
Ootan trenne. Jaanuari lõpupoole hakkavad trennid arvatavasti 2 korda nädalas. Oi ma ootan. Eile kui käisime, terve nädal polnud ma Horaciust näinud, siis kõigepealt ikka kallistasin teda kõvasti. Treenida on vaja palju, et ühine koostöö sujuma hakkaks. Karlil ja Dicsonil läks ilusti,kuid samuti on vaja palju tööd teha et tulemusteni jõuda. Dicsoni omanik on väga rahul, et hobune pidevat trenni saab ja Karl õnnelik, et tal selline mõnus hobune on. Mina olen Oma hobusega väga rahul, hea õpetaja mulle :) No ja treener Reet-ma olen südamest tänulik, et saime sinna talli ja just sellise treeneri:) Suureks sooviks oleks sügiseks tõketeni jõuda. Ja usun et sellega saame ka hakkama. Aga südamesooviks oleks omada kahte oma hobust:)
Kirjutan seda enda jaoks,kui tuleb soov midagi endale meenutada, siis on see kohe siin olemas:)Isegi lubadused,mis vahel meeltest ära kipuvad kaduma:)Nii et-trenni ja dieeti, porgandit-peeti:)

26.detsember 2012

Palju aega on möödunud viimasest kirjutisest. Ja mis muutunud? Eriti midagi. Ikka tavapärase inimese tavapärane elu:)
Läksin tööle. Ikka samasse majja,kuid teise instantsi. Haldusesse. Alguses võõristav,kuid nüüd juba natuke arusaadavam. Hingelt olen ikkagi tsivilist,aga saame hakkama. Olen rahul. Kõigega olen rahul. Kollektiiv on pisike ja tore, tööd parajalt,kord vastavalt vajadustele sätitav ja mis peamine, "ülem" ise on minuga arvestav inimene. Mis sa hing veel tahta oskad? Muidugi oskan ikka-palka tahaks ka,kuid see ei sõltu enam sealolijatest vaid ikka kulla riigiisadest,kes pidevalt ametis ikka endale taskusse kühveldamisega  Hetkel Jõuluaeg, kus äkki on terve maa ja ilm täis palveid,et aidake ja annetage ikka selle ja tolle masina, nii paljulapselise pere jne jne abiks. Njh,kel on see annetagu. Aitan tegudega,kui vaja,ikka aitan. Aga aastaga võin kokkuvõtlikult rahule jääda, sest meil läheb ju hästi! Karliga käime trennis edasi, nüüd küll Vinnis, kuid eks elu teeb oma korrektuure ja sinu asi on neid aktsepteerida. Meie oleme rahul. Meil läheb hästi. Loodan väga, et Karl jõuab niikaugele et saab osaleda ka võistlustel. Karl on tubli, koolis läheb hästi,trennis hästi ja ka muidu on kõik paigas. Ei mingit jonni ega trotsi, vaid ikka arusaam asjadest nagu on ja süda on ka õiges kohas:) Kadi tegutseb linnas,annaks mõistus lõpetada kool ning siis edasi tegutseda vaid südame sunnil.
Jõulude kolmas püha. Söömisega on nagu alati nüüdseks üle pingutatud:) ja endale uue aasta trennilubadused samuti mitu korda üle korratud. Naljakas, see inimeseloom ja tema tegemised. Eile õhtul sain hakkama kolme märkmikuga oma armsatele töökaaslastele, täna küpsetan ka tordikese, homseks tööle viimiseks  Reedel enne jõule istusime kaasaga bussi peale ja sõitsime uut autot ostma. Hondale jäime truuks. Tore on ajada asju, kui kõik on eelnevalt korda aetud, sina vaid lähed ja sõidad koju:) Mulle meeldib mu/meie :) uus auto, no aga kellele siis ei meeldikski,onju. Tarbeasi,mitte toreduse pärast.Tööle on ju vaja käia. Järgmisest aastast plaanin ikkagi kooli tagasi minna, see magister peab ka tehtud saama. Kahetsen et jätsin aasta vahele. Mõte on selline, et kui magistri tehtud saan ja ehk ka samal ajal natuke konsultanditööd, siis seda kergem on mul tööga me tulevikku kindlustada. Kui praegu hoolitseb majandusliku poole eest tema, siis arvestades et temakesed suudavad kauem tegutseda, püüan mina teha ettevalmistusi tuleviku jaoks. Mõte on hea:), aga arvestades mu loomust, olengi alati selline voolus ujuv unistaja olnud.No ja koguja ka, rott mu hingest pole kusagile kadunud. Kallis sõitleb pidevalt, et enam ei mahu asjad me pisikesse koju ära ja mina aasin, et siis peame ikkagi suurema kodu muretsema :) Sellel aastal istus me jõululauas ka memme, kes on esimest (ma ei oska edasi kommenteerida) talve ületee talvitama toodud. Olen hetkel vaikselt,ei kära. Kuid kui näen, et vanematel ülejõu, siis peab midagi ette võtma. Üle 70 stel ei ole sugugi kerge ühe 90 se eest hoolitseda. Neil endalgi on tegemist et iseendaga hakkama saada. On jõuluaeg, püüan mõistvalt suhtuda ka sugulaste külaskäikudesse, kuid arvatavasti pean ka seal hoidma peal kontrolliva pilgu. Ärgu keegi nüüd mõelgu, et sellest majast saab pisike hotell, kuhu võib sisse sadada ning siis veel sööke ja teenindust oodata. Selle nalja lõpetame ka kiirelt. Ma olen vast teistsugune,st nagu ikka, omasugune. Suhtumine samuti. Ma ei vaja enda ümber karja sugulasi, kellega pole u 20 a eriti suheldud ning milleks siis nüüdki hakata suhteid soojendama. Kõik on mööduv, ka hetkeolukord on mööduv ning oma elurutiini muutma hakata, kaasates suurt karja sugulasi oma ellu, ma ei vaja seda. Mitte ülbusest ega uhkusest, vaid 20 a on elatud eraldi elu, mälestustes on edasi ilusad lapsepõlves koosveedetud suved ning sellest täiesti piisab. Hakata kellegi või millegi pärast punnitama kauneid sugulassuhteid,ma ei vaja neid. Mul on kõik olemas ja loodan, et kallis taevavägi on minu vastu armuline ning hoiab kõige seda ilusat! Mu vanemad, mu mees, mu lapsed, tervist ja toitu, me armsad kodukesed-iga päev olen tänulik et mul need kõik on!!Muidugi, vahel on hinges ka suuremaid soove, kuid kas reaalselt on ka nii palju vaja? Elu toob meieni täpselt nii palju kui vaja ja kuidas oskame soovida. Hoidkem ja armastagem seda mis meil on! Ja püüame pisikeste sammudega oma eesmärkide poole :)

26.juuli 2012

Eile enam ei viitsinud,kuid täna panen siiski ka eilsed sündmused kirja.
Peale lõunat olin ületee ja lõpetasin just maasikat-vaarikate korjamise, kui Karl taas oma varba oli vastu lävepakku virutanud. Kuna see varvas on juba 2 nädalat paistes, esimene äralöömine oli meres vastu kivi, siis emaga ikka otsustasime et käima traumapunktis pilti tegemas. Pisike mõra oligi. No pandi kips. Aga kodus uurides selgus et ei ole ikka üleüldine, vaid toestav-selline sääre tagant, jala alt kuni varbaotsteni fikseeritud asend. Vajadusel saan selle ise maha ja ka tagasi. Üürisime ka kargud, aga need viin küll ükspäev tagasi,saame ka ilma hakkama. Poeg jumala õnnetu, sest ei saa ju ei joosta väljas ega hobuse selga. Aga tehes järeldused arsti räägitust, sest alguses arst üldse arvas et ikka ei olegi kipsi vaja, siis eeldan et asi ei olegi hull vaid eksternid pidid kipsipanemist harjutama. Muide, seda kaks korda, sest esimesel korral kui hakkasime juba ratastooliga välja sõitma, märkas doktor et kips lõppes täpselt murtud varba juures-nii et tegelt oleks olnud nii et sellest kipsist katkise varbaluu puhul küll mingit abi ei oleks olnud ja tüdrukud said uuesti kipsi panna.
Aga kui koju tulime, siis oli juba kiire. Makaronivorm ahju ja ratsutama. Käisime peaaegu Maidlas.Ma ei oskagi öelda mitu kilomeetrit-no 20 ikka edasi-tagasi. 4 tundi-lõpus tulime juba kiiremalt sest vihma hakkas sadama, müristas ja lõi välku ja meie traavisime keset heinamaad. Issand, ma vist oleks ratsutanud veel ja veel. Aga küll jõuab. Täna on osa lihaseid küll natuke tunda andvad, kuid see kõik on seda väärt!!!!!
Kaisa andis mulle karbi sõira. Sõin seda esimest korda-aga küll on maitsev. Alar telefoni teel kirtsutas küll nina kuid kui ütlesin et õlle kõrvale väga hea siis juba jäi ta rahule :) nali muidugi.
Ja kui ma siis õhtul arvutit hakkasin sulgema, hakkas Elsa minuga kirjutama-kas pepu valus? Sain aru et kus tegijaid seal nägijaid aga ikkagi kriipis hinge, miks inimesed oma asjadega ei tegele. Naabrinaine mehega olid siis koosolekule minnes sellest kõigile kuulutanud. Ojeeeh, kui saaks, siis läheks siit kaugele kaugele, kus keegi mind ei tunne. Uskumatu küll, aga loodust ja oma kodu ma siin armastan, kuid külaga sooje suhteid ei ole. Milles -kelles on asi? Minus vist ikka, ei saa ju hakata kedagi teist süüdistama. Mul on omad põhimõtted ja tõekspidamised ja selline ma olen:)
Täna poole kümne ajal avastasin oma kalendrit vaadates et olen midagi maha maganud. Pidin kell 8 minema küünehooldusse aga siin ma nüüd olen. Häbi muidugi,kuid magasin lihtsalt maha-st olin ka unustanud ning eilses eufoorias ei vaadanud ma enam  õhtul isegi märkmikku. Niisiis, kirjutasin ja vabandasin ja lähen järgmisel kolmapäeval.
Täna aga-pisikesed ettevalmistused abikaasa nädalaseks kojutulekuks:)
Kuigi tal on nädala pärast sünnipäev, no eks ma teen ta tellimusel siis ka koju saabumiseks trühvlitorti.:)

25.juuli 2012 - on varahommik...kell on 5

...ja mina jälle ei maga. St.ma magaks küll, aga und ei ole millegipärast. Ehk selmet, et ma ei käi tööl ja ei kuluta energiat ega närve, ei tea. Igatahes poole kolmest haarasin raamatu ja lugesin mõnuga. Kell neli tõusin üles ja läksin kööki. Karl soovis makaronivormi, see ootab nüüd külmkapis ahjupanemist. Rohkem öösel kolistama ei hakka, eks sefiirikorvid teen talle päeval.
Ma puhkan, olen kodus, mõnuga. Kuigi kandideerisin mõnesse kohta, ongi kohturing täis ning mina poolest augustist halduskohtu istungisekretär. Ok,ma ei ole vee selle tööle minemise mõttega harjunud, kuid mis ma ikka sügisel-talvel siin kodus teen. Eks kevadel vaata, kas ja mis ja kus... Soov on ju kooli minna, 2 aastat veel. Eks peab mõtlema ja uurima/puurima kust see summa kokku ajada mida ülikool hariduse eest soovib. Aga minul on soov olemas.
Vahepeal,kodus oldud aeg. Suve,kurat,pole õieti olnudki. See tähendab minu mõistes, et ma pole saanud rannas kuumal liival eriti lebada saanudki. Tean et pole tervislik,kuid see ju minu ainus akulaadija. Kuigi-olen leidnud ju ka teise väljundi ja energiaallika-ratsutamine. Kui siiani olen hoolega platsisõitu,kergendamist ja traavi ja volte harjutanud, siis galopp on tõeline vabahingamine. See on vabadus,kihutada üle heinamaa ja lihtsalt lasta hobusel joosta. Eks see meeldib talle ja mulle kah:) Ja veel, küpsetamine. Ma küll alles alustan tellimuste peale tegemist, kuid kiitev tagasiside innustab veel rohkem tegema ja proovima. Mida kõike selles maailmas (küpsetusmaailmas) põnevat ja uut ma avastan. Ja ma tahan koguaeg katsetada ja proovida. Kuigi lähen tööle, kavatsen jätkata ka tordimaailmas. Usun, et see on üks väljund mis võib aidata mul mujal ellu jääda ja toime tulla.
Miks aeg nii kiiresti läheb? Eriti see aeg, mis on lihtsalt olemiseks. Töö aeg ei lähe sugugi nii kiiresti kui tahaks. Varsti on aeg hakata lastele kooliasju soetama, varsti ongi aeg neil taas kooli minna. Mäletan endast väga hästi, et mida suuremaks sain mina, seda lühemaks muutus see 3 kuud suvevaheaega. Kuna oleme Karliga ju enamjaolt vaid kodus olnud, siis nüüd kui kaasa koju tuleb ning taevas ilma annab, põrutame Hiiumaale ja sealt Saaremaale. Tallinnas teletornis ja lennusadamas tahaks ka ära käia. Ning Hiiumaal loodan väga, et saame Karliga ka teisi hobuseid proovida. Põnev maailm meie mõlema jaoks, see meeldib meile ja kui hästi läheb, siis on meie "tallis" ka varsti kaks hobust. Varsti. Kui kõik hästiminemist soosib. Sest igast tagasilööke tuleb alati siis kui seda oodatagi ei oska. Kuid ma olen kannatlik ja ootan oma aega, nagu tõeline kala ikka sügavikus, et õigel ajal pinnale söösta ja saak hambusse haarata.
Kodus on hea olla, issand kui hea. Sama hea ja nauditav on igasugune aiatöö minu jaoks muutunud. Rahus,omades mõtetes ringi toimetada. Ojaa,ma vajan ja suhtlemist ja vahel saginat enda ümber, kuid sama palju vajan ka rahu ja vaikust, et enda ja perega koosveedetud aega ning tegemisi nautida.
Raske on vaid lahusolek, see et pere ei saa olla pidevalt tervik. See häirib, tekitab ootusi ja igatsust. Seda ei korva, sest auk on sees ning seda auku ei saa parandada. Kurb, kuid vajalik et toime tulla. Ootan aega, et taas oleskime üks, kuid kus ja millal see toimuma saab ei tea. Kellelegi loota, sellest olen viimasel ajal üha enam aru saanud, ei ole mõtet. Tühi illusioon, sest tegelikult keegi ei hooli. No hoolib kah kindlasti, kuid mõni üksik, nagu ei suudaks uskudagi. Küsimusele,kuidas sul läheb,ma enam ei vasta-st ei vasta rohkem kui paari sõnaga sest tegelikult see ju kedagi ei huvita. Miks peaksin vastama täislausetega ja mõttega, pole vaja raisata. Väljas on juba valge, magama ma ei lähe, ootan hommikut, loen veel, uurin tordiblogisid, käin koeraga väljas ja kui on sünnis kõvemat kolinat teha, siis teen kiirema koristuse. Kui kaste kuivanud, peab minema vaarikaid korjama. On aeg. Mustikad ootavad mind metsas juba-aga sinna vist läheme koos. Koos on tore metsas aega veeta :)Reedest on taas Alar kodus ja meie Karliga saame mõnusalt temaga koos aega veeta. Kadi on tööl, äkki peaks minema linna  või ootame, et ta tuleb maale. Tahab ta ju aias marju nautida ja kah enne kooli natuke puhata. Arutamise teema. Enne kojutulekut tahame käia ja osta Alarile midagi sünnipäevaks. Karliga mõtlesime, et ostame talle laheda T-särgi. Need talle meeldivad. Ja siis teeme traditsioonilise markaonisalati ja trühvlitordi. Ja kui on ilma, siis kindlasti ka sashlõkki. Vaffa-lihtsalt istud,oled ja naudid teineteise seltskonda ning head toitu. Armastan neid hetki...